Maaettevõtluses ei määra edu ainult idee või asukoht, vaid see, kas projektile leitakse rahastus, mis arvestab kohalikke olusid. Kui investeering on suur, tasuvusaeg pikk ja tagatised ei vasta tavapärasele pangaloogikale, jäävad paljud arendused lihtsalt ootele. Setomaale rajatud Ilmaveere keskuse lugu näitab, kuidas üks rahastusotsus võib muuta projekti ajaskaala – ja määrata, kas see jõuab ellu plaanitud kujul.

„Kui soovitakse tõmbekeskustest väljaspool tegutseda, siis paljudel juhtudel ei pruugi tagatis olla piisav,“ ütleb Ilmaveere keskuse juht Lauri Mäesepp. Just see on tema sõnul põhjus, miks maapiirkonnas ei jää suured plaanid sageli toppama mitte idee, töötahte või nõudluse puudumise taha, vaid rahastuse loogika saab siin takistuseks. Kui investeering on suur, tasuvusaeg pikk ja vara väärtus ei vasta linnakeskse finantseerimise ootustele, tuleb maaettevõtjal kõigepealt lahendada küsimus, kuidas projekt üldse ehitusse saada. Ilmaveere puhul sai otsustavaks see, et leiti rahastuslahendus, mis võimaldas riski jagada ja arenduse kohe käima panna. See ei muutnud kehva ideed heaks ega asendanud ettevõtja enda panust, vaid võimaldas projekti teha nii, nagu turismis sageli vaja on: tervikuna, mitte juhuslike juppidena.

Kaalutud otsused

Ilmaveere lugu ei alanud rahastusest, vaid kohast. Lauri Mäesepp koos abikaasa Lennaga ostsid Obinitsas asunud üle 120 aasta vana kool-kirikuhoone, mis oli selleks ajaks tugevalt amortiseerunud. Esimesed sammud tehti oma vahenditega – alustati lammutustöödest ja esmastest korrastustest, ilma et rahastus oleks veel paigas olnud. „Kui me siia jõudsime, siis oli siin üks väga väsinud hoone, aga samas ka koht, millel oli selge potentsiaal,“ kirjeldab Mäesepp.

Visioon ei piirdunud algusest peale ühe maja taastamisega. Eesmärk oli luua koht, mis ühendab majutuse, restorani ja sündmuste korraldamise võimalused ning toimib sihtkohana omaette. Tänaseks ongi Ilmaveerest kujunenud mitmekihiline keskus, kus on 12 tuba, eri suurusega ruumid sündmusteks, restoran ning puhkamise ja elamuste pool, mida arendatakse edasi ka madalhooaja vajadusi silmas pidades.

Mäesepp räägib üsna otse, et lisarahastust ei hakatud otsima „igaks juhuks“, vaid väga praktilisel põhjusel. Maapiirkonnas on tagatiste potentsiaal sageli väiksem kui linnas, kuigi projekti sisu võib olla läbimõeldud ja piirkonna jaoks vajalik. See tähendab, et ettevõtja võib küll näha kohta, kus on potentsiaal, ning osata sõnastada selge ärilise ja sisulise eesmärgi, kuid tavapärane pangamudel ei tule selle loogikaga lõpuni kaasa. Just siin tekibki turutõrge, millest maaettevõtluse puhul nii harva täpselt räägitakse: projekt ei jää seisma seepärast, et seda poleks vaja, vaid seepärast, et selle ülesehitus ei mahu tavalisse riskihinnangusse.

Oluliseks saab rahastuse mudel

Ilmaveere puhul oli see eriti selge, sest turismiarendus ei tööta hästi pooliku lahendusena. Kui eesmärk on luua sihtkoht, kuhu tullakse ööbima, sööma, sündmust pidama ja piirkonda kogema, siis ei piisa sellest, kui valmis saab ainult üks osa tervikust. Poolik lahendus ei too külastajat kauemaks kohale ega aita ka piirkonna teistel teenusepakkujatel sellest võita. Mäesepp ütlebki, et nad tundsid üsna varakult, et liiga aeglane ja etapiline ehitus oleks neid soovitud tulemusest eemale viinud. Küsimus ei olnud selles, kas teha tagasihoidlikumalt, vaid selles, kas üldse on mõtet ehitada keskust, mis ei tööta tervikuna. Sellest hetkest muutus rahastuse ülesehitus projekti kõrvalteemast põhiküsimuseks.

Ilmaveere puhul tuli murrang siis, kui projekti juurde jõudis MES-i kaaslaen. Mäesepp kirjeldab, et see oli põhimõtteliselt 50 : 50 mudel, kus MES andis laenu tingimusel, et pank tuleb sama mahuga kaasa. Selle väärtus ei seisnenud ainult lisarahas, vaid selles, et rahastusest sai partnerlus. Kui varem ei sobinud tagatise väärtus panga tingimustega, siis MES-i positiivne otsus aitas kogu projekti riskipilti muuta. See lahendas pangale tagatise küsimuse ja andis ettevõtjale väiksema igakuise laenumakse käivitamise perioodil.  Nii muutus unistus reaalsuseks, mille loogika on läbi töötatud ja riskid jagatud.

Nii muutus unistus reaalsuseks, mille loogika on läbi töötatud ja riskid jagatud. See on oluline vahe. Lihtne kiidulugu MES-ist oleks pealiskaudne, sest Ilmaveere ei saanud hoogu sellest, et keegi tuli ja „aitas ära teha“. Hoog tekkis sellest, et lõpuks tekkis rahastusmudel, mis sobis päriselt selle projekti olemusega. Maaturismis on pikk tasuvusaeg, hooajalisus ja regionaalne eripära täiesti tavalised. Kui rahastus neid asjaolusid ei arvesta, sunnitakse ettevõtjat kas projekti vähendama või seda pikalt venitama. Kui aga mudel arvestab tegelikku olukorda, on võimalik ehitada üles koht, millel on äriline mõte. Ilmaveere puhul tähendas see, et arendust sai käivitada õigel hetkel ja sellises mahus, et külastaja jaoks tekkis terviklik kogemus, mitte lihtsalt „algus millestki tulevasest“.

Ilmaveere müüb Setomaa kogemust

Selle loo teine oluline pool on see, et Ilmaveere väärtus ei teki tühjale kohale. Mäesepp rõhutab, et turismi puhul on Setomaa tugevus just kultuuriline ja looduslik kontekst. Inimesed ei tule Obinitsasse sellepärast, et seal oleks järjekordne majutuskoht, vaid sellepärast, et piirkond ise on eriline. Vaikne keskkond, järvevaade, seto kultuur ja kohapealne eluolu on see magnet, mille külge ettevõtlus saab kinnituda. Ilmaveere enda veebileht näitab sama loogikat ka teenuste ülesehituses: rõhk ei ole ainult tubadel või restoranil, vaid elamusel laiemalt – sündmused, väiksemad ja suuremad saalid, järvevaated, puhkus looduse ja luksusliku butiikhotelli võtmes, lisaks Setomaa ja kohaliku kultuuri nähtav kohalolu.

Just siin muutub oluliseks ka kogukonna mõõde. Mäesepp ei kirjelda Ilmaveeret kui üksikut edukat ettevõtet, vaid kui platvormi, mille ümber saavad kokku kohalik kultuur, teenusepakkujad ja külalised. Tema sõnul loob piirkond ise selle keskkonna, kuhu inimesed tulla tahavad, ning ettevõtted saavad seda koos võimendada. Selline vaade on maaettevõtluses tähtis, sest maapiirkonnas ei teki tugev sihtkoht enamasti ühe tegija najal. Kui üks koht toob külalise kohale ja paneb teda kauemaks jääma, võidavad sellest ka teised. See on ka põhjus, miks Ilmaveere järgmine samm – spaa avamine 2026. aasta juunis – ei ole lihtsalt uus lisateenus, vaid katse pikendada piirkonna kasutusaega väljapoole suvist kõrghooaega ning pakkuda midagi nii külalisele kui ka kohalikule elanikule. Ilmaveere lehel on juba näha, et Loodus-SPA kasutus kuulub osade tubade kirjeldustes teenuse juurde ning keskuse sündmuste ja puhkevõimaluste ampluaa on tervikuna laienenud.

Selge plaan enne rahastust

Mäesepp räägib, et kõigepealt peab olemas olema päris vajadus ja selge plaan. „Ei ole mõtet luua midagi sellist, mida vaja ei ole,“ ütleb ta. Alles siis, kui idee on läbi mõeldud ja ettevõtja saab aru, mis takistused tema valdkonnas tegelikult on, tasub hakata otsima partnereid, kes aitavad selle päriselt teostatavaks teha. Mõnel juhul on selleks pank, mõnel juhul piirkonna arenduskeskus, mõnel juhul kombineeritud lahendus, nagu Ilmaveere puhul.

Selles mõttes on Ilmaveere kogemus palju laiem kui ühe keskuse valmimislugu. See näitab, et maaettevõtlus ei vaja tingimata erikohtlemist, küll aga vajab see rahastuslahendusi, mis arvestavad piirkonna tegelikke tingimusi. Kui neid tingimusi eirata, jäävad head projektid venima või sünnivad liiga vähendatud kujul. Kui neid aga arvestada, võib ka vana koolikirikuhoone kasvada terviklikuks keskuseks, kus majutus, toitlustus ja sündmused toimivad ühtse tervikuna. Siis ei ole küsimus enam selles, kas maal saab teha suuri asju. Küsimus on selles, kas projektile leitakse ülesehitus, mis laseb tal õigel ajal päriselt käima minna.

Hea teada

• Ilmaveere keskuse arendus algas oma vahenditega – esimesed tööd tehti enne, kui rahastus oli paigas.
• Keskus rajati tervikuna, mitte etappide kaupa – see oli turismiettevõtte toimimise eeltingimus.
• Kaaslaen põhines 50 : 50 mudelil, kus pank ja MES panustasid võrdselt, mis võimaldas projekti ellu viia.
• Täna hõlmab Ilmaveere keskus majutust, restorani ja sündmusruume ning järgmine arendus – spaa – on juba töös.
• 2025. aasta novembris pälvis Ilmaveere Vello Saare nimelise turismitunnustuse.







Loo pani kirja: Juuli Nemvalts
Fotod: Ilmaveere erakogu

T: 648 4064

E: mes@mes.ee

A: Oru 21, 71003 Viljandi

 Facebook Instagram Privaatsustingimused Isikuandmete töötlemine MES kasutab küpsiseid parema kasutajakogemuse ja isikupärastatud teenuse pakkumiseks.