Kuivajõe Farmer OÜ omanik Urmas Põlluaas jõudis piimakarjakasvatuseni pigem juhuslikult ajal, mil paljud farmid olid raskustes ning kogu sektor alles otsis pärast keerulisi iseseisvuse algusaastaid uut tasakaalu. Nii on tulnud tal kõike õppida töö käigus ja karastuda kriisides.
Kuivajõe Farmer OÜ juht Urmas Põlluaas õppis ülikoolis hoopis kehakultuuri, kuid töötas aastaid nii jõustruktuurides kui kinnisvarasektoris. Seetõttu tuli loomakasvatusteadmisi omandada jooksvalt −töö käigus. „Ma ei teadnud sel ajal lehmade laktatsioonist mitte midagi,“ muigab ta tagant järgi. Esimestel aastatel tähendas farmipidamine sageli seda, et hommikul viis ta töötajad lauta, söötis ise loomad ära, ajas päeva jooksul muid asju ning õhtul algas kõik uuesti. Aastatega on tulnud ka arusaam, kui habras võib piimatootmine tegelikult olla. Põlluaasa sõnul saavad just väiksemad ja keskmise suurusega farmid kõige valusamalt pihta siis, kui piima hind kukub, söödasaak hävib või pangad laenukraani koomale tõmbavad. „See on mahuäri. Suurtel on lihtsam investeerida ja halb aeg üle elada. Väiksematel lööb iga kriis kohe rahavoogu sisse,“ ütleb ta.
Täna on Kuivajõe farmis ligikaudu 700 lüpsilehma ning päevas toodetakse umbes 20 tonni piima. Viimased kümme aastat ei ole ettevõtte jaoks tähendanud kiiret kasvu, vaid pigem pidevat tasakaalu hoidmist investeeringute, tootmise ja ellujäämise vahel. „Midagi rohkemat ei saavutanudki, kui et jäime ellu ja saime edasi tegutseda,“ ütleb Põlluaas viimaste aastate keerulist perioodi kokku võttes. Just neil aastatel sai Maaelu Edendamise Sihtasutusest ehk MES-ist partner, kelle abil õnnestus ettevõttel jätkata ka siis, kui tavapärane pangarahastus enam ei toiminud.
Põud ja Covid tõid probleeme juurde
Kõige keerulisem aeg algas Põlluaasa sõnul pärast 2016. aastat, kui DNB pangas lõppes varasema laenuperioodi esimene etapp ning pank ei olnud enam valmis laenu pikendama. Samal ajal oli piimaturu olukord halb ning uue finantseerija leidmine osutus sisuliselt võimatuks. „Olukord piimaturul oli vilets ja ükski pank polnud nõus laenama. Nii pöördusingi MES-i poole,“ meenutab ta.
Põlluaasa sõnul ei olnud probleem ainult madalas piimahinnas, vaid selles, et mitu rasket aastat tulid järjest ning väiksemal tootjal puudus võimalus tekkinud lööke lihtsalt rahaga tasandada. 2018. aasta põud vähendas sööda- ja viljasaaki drastiliselt. Vajalikust silokogusest saadi kätte vaid umbes pool ning puudujääk tuli katta sisseostudega ajal, mil piima hind samal ajal langes. „Õige häda hakkas tegelikult 2019. aastal, kui ostsime silo, heina, vilja ja muid lisandeid juurde. Piima hind oli samal ajal languses ja jäime aastaga tugevasse miinusesse,“ ütleb Põlluaas. Tema sõnul on piimatootmises kõige keerulisem see, et isegi kriisi ajal ei saa kulusid lihtsalt pausile panna. Loomad tuleb ära sööta, tootmine peab jätkuma ning investeeringuid ei saa täielikult katkestada.
Kui sellele lisandus 2020. aastal veel koroonapandeemia, kasvas surve ettevõtte rahavoole kiiresti. Just siis aitasid MES-i kaks kriisilaenu tema sõnul ettevõtte kõige raskemast perioodist läbi. Põlluaasa hinnangul ei seisne MES-i suurim erinevus pankadega võrreldes mitte tingimata raha hinnas, vaid suhtumises põllumajandussektorisse ja selle tsüklilisuse mõistmises. „Meie sektoris nii ei saa, et kui päike paistab, pakutakse vihmavarju. Kui sadu algab, võetakse see käest ära,“ toob ta ilmestamiseks näite. MES-i puhul peab ta oluliseks just paindlikkust ja arusaamist, et põllumajanduses võivad rasked perioodid olla ajutised ning üks halb aasta ei tähenda automaatselt, et ettevõttel puudub tulevik.
Loomakasvatuses määravad tulemuse detailid
Põlluaasa sõnul ei saa loomakasvatuses investeeringuid täielikult pausile panna isegi kõige keerulisematel aastatel. Loomad vajavad pidamistingimusi, tehnika kulub ning keskkonnanõuded muutuvad pidevalt. Samal ajal tuleb väiksematel tootjatel väga täpselt valida, kuhu üldse investeerida jõuab. MES-i abil rajati farmi näiteks söödaköök, siloaugud ja haigete loomade jaoks eraldi ruumid. Samuti uuendati vasikate pidamistingimusi ning ehitati ümber vasikalauta. Need ei olnud tema sõnul suured laienemisprojektid, vaid vajalikud sammud tootmise töös hoidmiseks. „Lisaks loomade ülalpidamisele on vaja kogu aeg investeerida tootmisse, sest kõik kulub,“ ütleb ta.
Üheks olulisemaks muudatuseks peab Põlluaas vasikate pidamise süsteemi uuendamist. Farmi soetati spetsiaalsed teisaldatavad plastmassboksid, mis aitasid oluliselt vähendada noorloomade suremust. „Vasikate suremine kadus praktiliselt ära,“ on ta rahul muutustega.
Tema sõnul ei määra loomakasvatuses tulemust ainult toodangunumbrid või võimalikult suur investeeringumaht. Väga palju sõltub väikestest detailidest – sellest, kui palju loomadel ruumi on, millised on põrandad, kuidas loomad liiguvad ja kui kaua nad karjas vastu peavad. „Saatan peitub pisiasjades,“ ütleb ta.
Põlluaasa sõnul mõjutavad karja püsimist väga otseselt näiteks libedad betoonpõrandad ja ruumipuudus. Kui loomad vigastavad end või karjas tekivad nö pudelikaelad, hakkavad probleemid kiiresti kuhjuma. „Kui nad üksteist otsivad ja libedal põrandal kukuvad, siis neid vigastusi tuleb palju,“ kirjeldab ta ja lisab, et loomakasvatuses tuleb pidevalt otsida tasakaalu investeeringute, tasuvuse ja praktilise mõistlikkuse vahel. „Vahel tuleb usaldada ka talupojamõistus,“ märgib ta. „Kõige kallim lahendus ei pruugi alati tähendada kõige paremat tulemust.“
Suurtel on lihtsam, väiksematel tuleb rohkem laveerida
Põllumajanduses ei ole jätkusuutlikkus ainult suuruse küsimus. Urmas Põlluaasa sõnul on sektoris ruumi väga erinevatele toimivatele mudelitele – ka neile, kus kogu töö teeb ära pere ise. Ta toob näiteks Iirimaal nähtud 300‑pealise lüpsikarjaga perefarmi, mida majandas isa koos kahe pojaga. „See mudel töötas, sest riik tagas asendustalunike süsteemi. Ilma sellise toeta ei ole võimalik perega sellist koormust kanda – vastasel juhul kaob inimesel lõpuks igasugune isiklik ja sotsiaalne elu,“ ütleb ta. Põlluaasa hinnangul võiks sarnane lahendus toimida ka Eestis, kuid selle eelduseks on Soome eeskujul toimiv riiklik tugi, mis võimaldaks väiksematel tootjatel puhata, haigestuda või lihtsalt hinge tõmmata ilma, et farm seisma jääks.
Suurtel on lihtsam, väiksematel tuleb rohkem laveerida. Kuivajõe farmi suuruseks peab Põlluaas sellist piiri, kus ettevõte ei ole enam väike, kuid ei kuulu ka nende tootjate hulka, kellel on võimalik suuri investeeringuid kiiresti ja väiksema riskiga teha. Tema sõnul annab suurem maht tootjatele keerulisematel aegadel rohkem mänguruumi – nii pankadega suhtlemisel kui ka tootmise ajakohastamisel. Põlluaasa hinnangul on väiksematel tootjatel keerulisem just seetõttu, et mitu halba aastat järjest võivad rahavoo kiiresti surve alla panna. Ta tunnistab, et on ise olnud pigem ettevaatlik ja konservatiivne juht. Kiire kasvu asemel on ta eelistanud hoida ettevõtte stabiilsena ning vältida liiga järske otsuseid. „Pigem varblane peos kui tuvi katusel,“ ütleb ta.
Kuivajõe farm annab tööd ligikaudu 30 inimesele, kuid kohalikke töötajaid on Põlluaasa sõnul järjest keerulisem leida. Märkimisväärne osa tööjõust tuleb juba aastaid Ukrainast ning tema sõnul ei ole küsimus selles, et kohalikule inimesele ei tahetaks rohkem maksta.
Tema hinnangul on põllumajanduses järjest suurem vastuolu ka selles, et tootjatelt oodatakse üha kõrgemaid standardeid, kuid poes tehakse valik sageli kõige madalama hinna järgi. „Me räägime siin igasugustest nõuetest ja standarditest, aga lõpuks ostetakse ikka kõige odavam muna või piim,“ märgib ta. „Keskkonnanõuded ise ei muutu nii kiiresti, muutuvad pigem ametnikud ja nende arusaamad. Kui tulla kevadel lume sulamise ajal lauta kontrollima, leiab ettekirjutuseks alati midagi. Ei saada aru, et ka luuaga pühkimisel on hinnasilt.“
Põlluaasa sõnul on põllumajandus pidev tasakaalu otsimine – ühelt poolt tuleb tootmist ajakohastada ja investeerida, teiselt poolt arvestada sellega, et üks halb aasta võib kogu pildi kiiresti pea peale pöörata. Just seetõttu peab ta oluliseks, et sektoris oleks olemas partner, kes mõistab põllumajandust laiemalt kui ainult numbrite kaudu. „MES on paljudele, sh mulle, olnud oluline tugi. Ma lihtsalt loodan, et see saab ka edaspidi toimida võimalikult sõltumatult,“ ütleb ta.
Hea teada
- Kuivajõe farmis on 650 lüpsilehma ja 600 lehmikut.
- Maad on kasutuses 1100 ha, millest omandis on ca 400 ha.
- Kasvatatakse peamiselt enda tarbeks rukist, otra, nisu, maisi (siloks).
- Ettevõttes on 30 töötajat.
Artikli koostas: Juuli Nemvalts
