Pole vahest kuigi tavapärane, et parim maamajandusõpilane ei sirgu mitte maalt talust, vaid veedab lapsepõlve hoopis betoondžunglis.
Järvamaa Rakendusliku Kolledži (Järvamaa Kutsehariduskeskuse uus nimi sellest aastast – toim) üks tublimaid õpilasi, 3,5 aastat kestval põllumajandustöötaja erialal kolmandale kursusele jõudnud Rasmus Paiba on aga just pärit pealinnast, täpsemalt Lasnamäelt. See asjaolu aga ei takistanud Rasmusel mullu novembri lõpus Tartusse Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ja Maaelu Edendamise Sihtasutus korraldatud lõikuspeole kohale minna ning parima maamajanduseriala õpilase auhinda vastu võtta. „Eks ma juba teadsin, mis mind seal ees ootab, sest koolist anti märku,” märkis noor mees tagasihoidlikult. See siin on tema lugu.
Venna eeskuju
„Mäletasin, et olin väike poiss, kui mu vanem vend lõpetas Järvamaa Kutsehariduskeskuses põllumajanduse eriala,” meenutas Rasmus. „Meie vanusevahe on 13 aastat.”
Eriala käes, hakkas vend tegutsema perele kuuluvas maakohas Raplamaal Kivi-Vigala lähistel. „Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas vend ka mind oma ettevõtmistesse kaasama. Küll kutsus ta mind appi tehnikat remontima, küll lauta lehmi lüpsma,” rääkis noormees. „Alguses olid ülesanded lihtsamad, aga kui lisandus vanust, tuli juurde ka vastutust ning keerulisemaid töölõike. Sain tehnikaga ka põllul tööd teha. Nüüdseks on asjad välja kujunenud nii, et kui vennal on vaja kusagil ära käia, siis majandan kohapeal mina.”
Lapsepõlvekodu on Rasmus Paibal aga Tallinnas. Kasvas üles Lasnamäe korteris, käis linnas nii lasteaias kui ka põhikoolis, aga suvevaheajad, seda juba viimased kümmekond aastat, veetis sealsamas maal, vanavanemate kodukandis. „Olen enam kui kindel, et kui omal ajal ei oleks maale sattunud, poleks ma põllumajandust õppima läinud,” arutles ta ise. „Taustalt küll linnapoiss, kuid põhikooli järel kutsekooli õppima tulles oli mul kindlasti juba hulk praktilise töö oskusi olemas. Siinkohal tänusõnad vennale, kes õpetas ja kelle kõrvalt õppisin ka ise. Suved võivad meil küll lühikesed olla, kuid kui endal tahe olemas, siis on ka kolme kuu jooksul võimalik nii mõndagi omandada.”
Küsimusele, kas Säreveres kutsehariduse omandamise järel seab ta sammud tagasi Lasnamäele, vastas Rasmus kiiresti, et seda ei juhtu kohe. Linnaelu, korteris elamine, inimesed ja liiklus – see kõik on end Rasmus Paiba jaoks üsna ammendanud. „Plaan on edasi minna Tartusse Eesti Maaülikooli agronoomiks õppima,” avaldas ta. „Minu unistus on luua teravilja kasvatav ettevõte ning põllumajandusasja ajaksin ikka koos vanema vennaga. Teisisõnu, võimalusel jääksin ikka Eestisse erialasele tööle.”
Teatavasti on maaressurss Eestis piiratud ning mida aeg edasi, seda rohkem maad suurmajandite kätte satub ja ka hinnad ei ole ammu sellised nagu 1990. aastate alguses. Sellega on kursis ka Rasmus. „Ega siin ole teha muud kui leida talunikke, kes hakkavad oma tegevust koomale tõmbama, või võtta maad rendile,” mõtiskles ta.
Ootamatuste võlu
Põllumajandus pakub Rasmusele huvi ennekõike seetõttu, et selles valdkonnas töötades kahte ühesugust päeva ei ole. „Mitte kunagi ei tea, mida võib juhtuda, ning põllumees peab kõigeks valmis olema – ettearvamatuses on oma võlu,” sõnas ta. „Võtame näiteks olukorra, kus traktor läheb katki. Et Järvamaa Kutsehariduskeskuses on väga hea tehniline baas ja õpe, siis ma arvan, et esmajoones ma abi kutsuma ei pea, vaid oskan lihtsamad probleemid ise korda teha.”
Samuti kiitis noormees koolist saadavat taime- ja loomakasvatusõpet. „Eks ma ju teadsin, et piima lüpstakse udarast, kuid koolis minnakse ikka detailidesse ja räägitakse, kuidas tänapäevasel moel tuleb põllumajanduses tegelikult tegutseda,” tõi ta näiteks. „Ausalt öeldes oli mul esialgne plaan minna õppima Olustverre sealsesse kutsekooli, aga et Säreveres on ka loomakasvatusõpe, valisin hoopis selle.”
„Miks ise valiksin aga just vilja-, mitte loomakasvatuse, siis seda eeskätt põhjusel, et loomad vajavad igapäevast tähelepanu. Et meie maamajapidamine pole eriti suur, lasub kogu töö pereliikmetel endil ning vaba aega kipub tõenäoliselt nappima,” jätkas ta. „Taimekasvatuses on suved kiired, aga talvel saab sellevõrra rahulikumalt võtta.”
Mitte kohustused, vaid väljakutsed
Põhikooli, Lasnamäel asuva Kuristiku Gümnaasiumi tunnistuselt võis enamjaolt leida viisi ning tubli õpilase teekonda on Rasmus jätkanud ka pealinnast sadakonna kilomeetri kaugusel asuvas Säreveres.
Koolipere pole noormehe kiitmisel kitsi, sest tol tulevat ühtmoodi hästi välja praktiline töö põllul ja õppetöö klassiruumis. Oskusi on ta omandanud kooli õppemajandis töötades ning suurettevõttes viljakoristusel abis olles. Samuti on Rasmus edukalt võistelnud kõigil põllumajanduse eriala õpilastele mõeldud võistlustel ning esindanud Eestit koos Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli parimatega Euroopa suurimal põllumajandusvõistlusel AgroChallenge tänavu suvel Hollandis. Paiba valiti ka kooli Särevere õppekoha aasta õpilaseks 2025.
Ta on pühendunud ja uudishimulik noor, kellel on juba praegu reaalne plaan siduda oma tulevik maaeluga. Kool on teda iseloomustanud nii: „Töökas, kohusetundlik ja teistega arvestav – just selline nagu üks õige põllumees olema peab.”
„Seni on koolis olnud vägagi põnev, sest mind on usaldatud ning pakutud võimalust kaasa lüüa erinevates ettevõtmistes,” oli ka asjaosaline ise oma põhikoolijärgse valikuga rahul.
„Võtan iga uut ülesannet mitte kui kohustust, vaid õppimisvõimalust, mis annab uusi oskusi ja avardab maailmapilti. Näiteks juba nimetatud AgroChallenge’i võistlus tõi uusi kontakte ja näitas, kuidas mujal maailmas põllumajanduses tegutsetakse. Põnev oli ka siis, kui korraldasime infopäeva „Teadlik noor põllumajanduses”, kus näidati põllumajandusdroonide kasutamist.”
Küsimusele, kas tuleviku põllumees peaks olema selline nagu meie esiisade ajal ehk rohkem loodusmees või droonide, IT ja teiste tänapäevaste tehnikavigurite usku, vastas Rasmus, et edukas on tõenäoliselt see, kel on olemas põllumajanduse baasteadmised, aga kes ei pelga ka ajaga kaasas käia. „Minu hinnangul on põllumajandus liikumas selles suunas, et inimeste osakaal muutub üha väiksemaks. Iseliikuv tehnika on juba nüüd reaalsus,” arutles ta.
Meie jutuajamise käigus toimetas Rasmus Paiba Pärnumaal asuvas ettevõttes loomakasvatuspraktikal, järgmiseks paariks kuuks naaseb ta kodukooli, et seejärel viimase etapina läbida mitu kuud kestev taimekasvatuspraktika ning siis ongi põllumajandustöötaja eriala õpingud läbi ja kutseharidus käes.
Ka mullu kuulutati parimaks maamajanduseriala õppuriks sama kooli õpilane. Selle uhke tiitli pälvis Sirli Niidumaa, naine, kes jõudis kutsekooli õppima alles hilisemas täiskasvanueas, pere ja töökohustuste kõrvalt ning kellest aastatega kujunes endast noorematele kursavendadele otse kui teine ema.
Artikli allikas: Postimees MaaElu, 15.01.2026
https://maaelu.postimees.ee/8396550/parim-pollumajandusnoor-sirgus-linnadzunglist?fbclid=IwY2xjawPdpG9leHRuA2FlbQIxMQBzcnRjBmFwcF9pZBAyMjIwMzkxNzg4MjAwODkyAAEefnslb2l9swA8_9tATpoiJj-AuI9cy4ubRVQGmwGZXVXhVCASeiQep9A5xLE_aem_CffCRoHlDv5sh39g2lLRVg
